Uudised
0102030405
Nii diivan kui ka voodi ei saa hakkama ilma jalgade toeta
2025-06-24
Kõik Architectural Digesti tooted on meie toimetajate poolt sõltumatult valitud. Siiski võime saada jaemüüjatelt ja/või nende linkide kaudu ostetud toodete eest hüvitist.
Kui sa sirvid internetti sama palju kui meie, oled ilmselt viimaste aastate jooksul näinud palju veidraid ja meeldejäävaid diivaneid. (Kõige ikoonilisemad diivanid jäävad sinu mällu igaveseks.) Tahad teada selle diivani nime, mis näeb välja nagu saiakott? Tahad teada lugu Jabba's Hut diivani taga, millest on saanud ülemaailmne mööblimeem? Või äkki mõtled sa seose üle selle multifilmihuultega diivani ja sürrealistliku kunstniku Salvador Dalí vahel? Ära muretse, meil on sulle kõik vastused olemas. Siin on 14 ikoonilist diivanit, mida pead teadma, et oma Togo-sõpradele muljet avaldada, ja kust neid osta saab.
1930. aastal palus vähetuntud Ameerika arhitekt Philip Johnson lootustandval saksa arhitektil Ludwig Mies van der Rohel kujundada oma New Yorgi korteri. Mies oli tegus mees: ta oli just lõpetanud Barcelona paviljoni ja Villa Tugendhati ning ta oli määratud Bauhausi direktoriks. Kuid ta võttis tellimuse, mis piirdus sisekujundusega, võimalusena reklaamida mõningaid oma hiljuti valminud mööblidisainilahendusi Ameerika Ühendriikides. Nagu selgus, sündis projektist veel üks Miesi signatuurteos, mis oli sama praktiline nii nime kui ka vormi poolest: diivan. See kaunilt vormitud teos – käsitsi õmmeldud lehmanahast istme ja silindrilise polsterdatud padjaga – toetub Aafrika mahagonist platvormile, millel on torukujuline... Terasest jalad– sobis väiksesse korterisse loomulikult.
Kuid just Johnsoni järgmine projekt, kuulus Klaasmaja New Canaanis Connecticutis, mis valmis 1949. aastal, äratas diivanile kõige rohkem tähelepanu. Siin võimaldas teose tagasihoidlik vorm akendest selget vaadet takistamatutele vaadetele. Ütlematagi selge, et sellest sai kiiresti ihaldatud ese. Kallid ja keerulised diivanid toodeti Berliinis väga väikeste partiidena kuni 1964. aastani, mil Knoll tootmise üle võttis (uus diivan maksab umbes 14 000 dollarit). Tegelikult oli just Knoll, mitte Mies, see, kes pani diivanile 1987. aastal nimeks „Barcelona“, kuna see sarnanes silmatorkavalt 1929. aasta Hispaania rahvusvahelise näituse jaoks disainitud Barcelona tooli ja taburetiga.
George Nelsoni poolt Herman Milleri jaoks kujundatud Marshmallow diivan asub Michael Boydi kujundatud Malibu Hillsi kodu lasteaias.
Kas on midagi armsamat kui vahukommi-diivan? Legendi kohaselt mõtles selle imelise idee välja Ameerika tööstusdisainer George Nelson 1950. aastatel. Sel ajal ütles üks plasttootja talle, et nende ettevõte suudab materjalist kettaid stantsida, mis kuumutamisel moodustavad sileda vinüülkatte. Teoreetiliselt võiksid nad luua lihtsa... Metallraam ja seejärel kinnitada sellele 18 „vahukommi“. Kuid see polnud nii lihtne. Lõpuks ei suutnud tootja tellimust täita ja iga padi tuli polsterdada ükshaaval, mis muutis diivani disaini palju keerukamaks kui algne kontseptsioon. Sellest hoolimata sõlmis Herman Miller 1955. aastal diivani tootmiseks lepingu. Pärast üheksa aastat kestnud loiu müügi lõpetasid nad popikooniks saanud toote tootmise. Kolmkümmend aastat hiljem tõid Vitra ja Herman Miller diivani uuesti turule (alates 5285 dollarist).
Prantsuse disainer Michel Ducaroy sai inspiratsiooni oma nüüdseks populaarse diivanikollektsiooni loomiseks ühel hommikul hambaid pestes. Ta selgitas, et tema disainitud alumiiniumist hambapastatuub „volditakse kokku nagu korsten, mõlemast otsast suletud“. Just see lihtne tähelepanek inspireeris tema kõige ikoonilisemat disaini, Togo diivanit. Ligne Roseti toodetud ja müüdav Togo diivan on pehme, lokkis ja põrandat kallistav diivan. Fännide hulka kuuluvad sisekujundaja Kelly Wearstler, muusik Lenny Kravitz, näitleja Colman Domingo ja moeikoon Clara Cornet, kes ütleb, et tema kunstnahast diivan on nii stiilne kui ka lapsesõbralik. Seda saab osta Ligne Rosetist või viimati Design Within Reachist, alates 1930 dollarist.
Seda diivanit nimetatakse sageli „Bellini diivaniks“ selle itaalia looja Mario Bellini järgi. Kuid tasub meeles pidada diivani ametlikku nime (Bellini disainis ju teisi diivaneid). Eelmisel aastal AD-le antud intervjuus ütles ta, et Camaleonda loomiseks „ühendas ta kaks sõna: Camaleonte, mis tähendab kameeleoni, ebatavalist looma, kes suudab oma keskkonnaga kohaneda; ja onda, mis tähendab lainet.“ See ise leiutatud sõna peegeldab diivanisüsteemi lõputut kohanemisvõimet, mille ta 1970. aastal B&B Italiale disainis, kus sfäärilised moodulid olid valmistatud kangaga kaetud polüuretaanist ja ühendatud lihtsate sisseehitatud karabiinidega, et luua lõputuid kombinatsioone, alates mooduldiivanitest ja tugitoolidest kuni tumbade ja lamamistoolideni. Diivani tootmine lõpetati 1979. aastal, kuid viimastel aastatel, kuna sellest on saanud staartoode (see on ilmunud Beastie Boy Mike D, Athena Calderone ja Chrissy Teigeni kodudesse), otsustas B&B Italia taaskäivitada tootmise, kasutades ainult taaskasutatud või taaskasutatavaid materjale. Tänapäeval on see saanud „Blob Sofa“ trendi esindajaks.
1973. aastal disainis Šveitsi disainer Ubald Klug terrassmaastike inspireeritud diivani nimega Terrazza. The New Yorker nimetas seda „kummaliseks“. De Sede toodetud mooduldiivan koosneb seitsmest gradientvärvides nahkpadjast ühiku kohta, mis on asetatud ristkülikukujulisele alusele. Nagu Kelly Wearstler märgib, on alus lõputult pikendatav: „Soovi korral võite valida 50 või 60 jala pikkuse diivani.“ Ta on üks paljudest kaasaegsetest disaineritest, kes on „kummalise“ diivani omaks võtnud. Teiste disainerite hulka kuuluvad Adam Charlap Hyman, Yves Behar ja Mick Jagger, keda pildistati Terrazzal lebamas. See on saadaval de Sede kaudu hinnaga alates 12 170 dollarist.
Tead seda diivanit, mis näeb välja nagu mitu nätsutükki? Diivan, mida enamik inimesi nüüd naljatades „Chiclet-diivaniks“ kutsub, disainis Herman Milleri ettevõttesisene disainer Ray Wilkes 1976. aastal nime all Wilkes Modular Sofa Group. Wilkes kasutas uut masinat, et süstida vormi vahtu, et luua ümmargune diivan, mis seejärel polsterdati Herman Milleri kahesuunaliselt veniva kangaga ja pandi moodulitena kokku, moodustades tooli või kolmekohalise diivani. Pärast disaini hiljutist populaarsuse hüpet on Herman Miller diivani taas turule toonud hinnaga alates 2295 dollarist ning sellel on USB-laadimispordid ja uued Maharami kaubamärgiga polsterdusvalikud.
Täpselt 50 aastat tagasi disainis Hans Hopfer Roche Bobois'le diivani Lounge. Modulaarne istmesüsteem koosneb kolmest lihtsast polsterdatud elemendist, mida saab kombineerida või virnastada lõputuks hulgaks võimalikeks konfiguratsioonideks: tugitool, diivan, voodi või isegi – kui soovite – terve elutuba. Lihtsate ristkülikukujuliste moodulite komplektist koosnev diivan teenis kiiresti meeldejäävama hüüdnime „Mahjong-diivan“, mis viitab Hiina mahjong-mängule. Aastate jooksul müüb Roche Bobois diivanit endiselt ja see on ilmunud lugematutes kodudes (hiljuti märkasime ühte Bretman Rocki ajakirjas Open Door), mille padjad on polsterdatud selliste kaubamärkide kangastega nagu Kenzo, Missoni Home ja Jean Paul Gaultier.
Florence Knoll on tihti öelnud, et ta disainis mööblit ainult siis, kui „töö nõudis mööblieset ja seda polnud“. Need tükid olid „kohatäited, mida keegi teine ei tahtnud valmistada“. Nii oli ka selle 1954. aastal disainitud diivaniga, millest sai koheselt tema loomingus ikooniline ja sümboolne teos oma paljastatud terasraami ja jalgade ning ülimalt eritellimusel valmistatud püstise istmega, mis oli omamoodi austusavaldus tema mentorile Ludwig Mies van der Rohele. Kuigi seda on lugematu arv kordi kopeeritud, on vähestel õnnestunud originaali täiuslikke proportsioone ja meisterlikkust saavutada. Saadaval aadressil dwr.com alates 9723 dollarist.
AD100 RP Milleri Rodman Primack ja tema abikaasa Rudy Weissenberg oma Mehhiko kodus, kus on Tobia ja Afra Scarpa disainitud Soriana mööbel.
Kuulsad disainid sünnivad sageli väljakutsest. 1969. aasta novembris said Tobia ja Afra Scarpa mööblitootja Cesare Cassinalt kiireloomulise kõne: kas Itaalia arhitekt (Carlo isa oli samuti kuulus arhitekt) ja tema naine suudaksid jaanuarikuises Kölni messil täiesti uue diivani disainida? Scarpad tulid välja Soriana diivaniga, mis on nahaga mähitud polüuretaanvahust plokk, mida hoiab keskelt koos läikiv metallriba. „Nahkkate ei tohiks olla pingul,“ selgitas Scarpa hiljem. „Selle asemel peaks see välja nägema nagu pehme, volditud kangas, mis on volditud ümber pehme massi ja mida hoiab paigal omamoodi hiiglaslik metallvedru.“ Diivani tootmine lõpetati 1982. aastal, kuid kuna disainerid ja maitsekujundajad nagu Kelly Wearstler (ta armastab neid diivaneid!) ja Rodman Primark hakkasid nõudma retroilmet, otsustas Cassina selle disaini selle aasta alguses tagasi tuua.
Kujutage ette, et kujundate diivani oma kunstikollektsiooni ümber. See inspireeris Vladimir Kaganit looma võib-olla oma kuulsaima teose, serpentiindiivani. Olid 1950. aastad ja tema kliendid kogusid abstraktseid ekspressionistlikke maale, mis paljastasid turulünga, mida Manhattanil tegutsev mööblidisainer nägi: diivan kunsti vaatamiseks. „Me kõik ei pea istuma nagu linnud telefoniliinidel,“ ütles ta. Selle vajaduse täitmiseks disainis ta lainetava diivani ratastega, et hõlbustada liikumist. Tänapäeval on Holly Hunti kaudu saadaval standardne 3,3 meetri pikkune diivan, kuid enamik Kagani kliente (nagu teda inspireerinud Manhattani kuulsused) eelistavad seda eritellimusel valmistada.
Olgu, see on natuke keeruline küsimus. Lugu algab Salvador Dalí 1935. aasta akvarelliga, millel sürrealistlik kunstnik kujutas näitlejanna Mae Westi suud diivanina – mööbliese, mis oli nii provokatiivne, et Briti kunstipatroon Edward James palus tal ka ühe kujundada. Samal ajal, kui Dalí neid teoseid Jamesile lõi, lõi Pariisi sisekujundaja Jean-Michel Frank moedisainer Elsa Schiaparellile oma teost – huulte kujulist diivanit. Ideed vaadati 1930. aastatel mitu korda uuesti läbi, iga kord veidi erinevalt, ja see sai inspiratsiooniks Itaalia disainerile Franco Audritole Studio 65-st, kes oli just 1970. aastal saanud tellimuse kujundada Milano spordikeskus. Audrito tegi koostööd poroloonmööbli uuendaja Guframiga, et luua nüüdseks ikooniline multifilmdiivan nimega Marilyn (nüüd Bocca), mis on inspireeritud punaste huultega staari ja huulepulka armastava jõusaali omaniku Marilyn Garroschi järgi. Gufram teeb diivanit endiselt erinevates värvides, sealhulgas ühe huulerõngaga!
1968. aastal hakkas Itaalia arhitekt Cini Boeri katsetama lihtsast vormitud polüuretaanmaterjalist istmetega, mida sai mähkida eemaldatavatesse katetesse, nagu tema laste magamiskotte. Nn Stripsi kollektsioon, mis sai nime oma kergesti eemaldatava disaini järgi, oli sama praktiline kui kunagi varem: „Kest sai eemaldada, pesta, tagasi panna, tagasi selga panna ja seejärel lukuga kinni tõmmata nagu polüuretaanist kleiti,“ kirjutas ta 1974. aastal. Need moodultoolid, diivanid ja voodid, mis näevad välja nagu ehitusplokid, mis on riietatud sulejopedesse, debüteeris ametlikult 1971. aastal Itaalia tootja Arflexi poolt (nad toodavad Stripe tänaseni, diivanite hinnad algavad 8150 dollarist). Tänapäeval, kui 70ndate moodulistmete trend jätkuvalt kasvab, vannuvad disainimõtted kogu maailmas oma truudust. Kuulsa arhitekti Frank Gehryl on oma Santa Monicas kodus mõned Stripi tükid ja AD100 talent Charles de Lisle kasutas rohelisi Stripe oma Californias asuva Sea Ranch Lodge'i renoveerimisel. Arflexist saab osta uue hinnaga alates 8150 dollarist või kui veab, leiab 1stDibsist kasutatud toote veidi odavamalt.
1960. aastate lõpus üritas Prantsusmaa oma nõrku disainitööstust taaselustada, kui ettevõttel tekkis geniaalne idee: president Georges Pompidou korterite elav uuskujundamine Élysée palees, mille autor oli noor prantsuse talent Pierre Paulin. Paulini ebamaises ruumides oli paar silmapaistvat teost: skulpturaalsed diivanid ja tugitoolid, mis olid vormitud vahtplastist ja nahast puitribadest. Kuigi istmed olid külastavate kõrgete külaliste seas kindlasti populaarsed, ei saavutanud enamikule Élysées' nime all tuntud kollektsioon kultuslikku järgijaskonda enne, kui see 2000. aastate alguses New Yorgi Demisch Dananti galeriis ilmus. „Inimesed teadsid Paulinist, aga nad ei teadnud Prantsuse loomingust,“ selgitab Suzanne Demisch. „Isegi siis oli neid raske leida.“ Couture'i disainer Nicolas Ghesquière haaras esimesed turule tulnud teosed. Kuigi neid haruldasi originaale, mida Prantsuse tootja Alpha lühikest aega tootis, kuid mille tootmine lõpetati umbes 1973. aastal, on raske leida, pakub New Yorgi Ralph Pucci galerii nüüd kordustrükitud versiooni. Samal ajal, soodsama variandi saamiseks vaadake Paulini versiooni kõrvitsast, mille ta lõi 2007. aastal Prantsuse tootja Ligne Roset jaoks.
Kui Kanye West on ühe asja selgeks teinud, siis on see tema armastus Jean Royère'i vastu, eriti prantsuse disaineri nüüdseks kuulsa Polar Bear diivani vastu. (Ta rääkis AD-le, et müüs oma Maybachi, et seda endale lubada.) Mis on selle armastatud elutoa taga peituv lugu? 1947. aastal, kui Royère oma ema Pariisi korterit renoveeris, paigaldas ta ümmarguse diivani nimega Boule, mis oli kaetud pehme sametiga, mis hiljem inspireeris disaini võluvat hüüdnime Ours Polaire – „Valge Karu“. Kui Royère selle Art et Industrie messil „La Résidence Française“ esitles, oli kogu Pariis jahmunud. Kuid tellimused hakkasid peagi sisse voolama. Prantsuse välisministri büroo Helsingis tellis kaks tooli; Iraani šahh ostis ka mitu tooli oma tütre Shahnazi kodu söögitoa ja baari jaoks Teheranis.
Prantsuse kunstikaupmees Patrick Seguin, kes avaldas koos Jacques Lacoste'iga kaks Royère'i käsitlevat raamatut, hindab, et jääkarude teoseid on alles umbes 150. Nende haruldus peegeldub ka hüppeliselt tõusvates hindades: tänapäeval maksab komplekt (kaks tugitooli ja diivan) umbes miljon dollarit; ainuüksi diivan maksab 600 000 dollarit. Alates 2000. aastate algusest on need kujundused aga jõudnud kuulsuste elutubadesse, alates Larry Gagosianist kuni Ellen DeGenereseni. Tänapäeval, tänu äsja loodud Maison Royère'ile, pole järelturg enam ainus võimalus. Arvustatud kordustrükke saab tellida.
© 2025 Condé Nast. Kõik õigused kaitstud. Jaemüüjatega sõlmitud partnerlussuhete kaudu võib Architectural Digest teenida protsendi meie saidi kaudu ostetud toodete müügist. Sellel saidil olevat materjali ei tohi Condé Nasti eelneva kirjaliku loata paljundada, levitada, edastada, vahemällu salvestada ega muul viisil kasutada. Reklaamivalikud
Kui sa sirvid internetti sama palju kui meie, oled ilmselt viimaste aastate jooksul näinud palju veidraid ja meeldejäävaid diivaneid. (Kõige ikoonilisemad diivanid jäävad sinu mällu igaveseks.) Tahad teada selle diivani nime, mis näeb välja nagu saiakott? Tahad teada lugu Jabba's Hut diivani taga, millest on saanud ülemaailmne mööblimeem? Või äkki mõtled sa seose üle selle multifilmihuultega diivani ja sürrealistliku kunstniku Salvador Dalí vahel? Ära muretse, meil on sulle kõik vastused olemas. Siin on 14 ikoonilist diivanit, mida pead teadma, et oma Togo-sõpradele muljet avaldada, ja kust neid osta saab.
1930. aastal palus vähetuntud Ameerika arhitekt Philip Johnson lootustandval saksa arhitektil Ludwig Mies van der Rohel kujundada oma New Yorgi korteri. Mies oli tegus mees: ta oli just lõpetanud Barcelona paviljoni ja Villa Tugendhati ning ta oli määratud Bauhausi direktoriks. Kuid ta võttis tellimuse, mis piirdus sisekujundusega, võimalusena reklaamida mõningaid oma hiljuti valminud mööblidisainilahendusi Ameerika Ühendriikides. Nagu selgus, sündis projektist veel üks Miesi signatuurteos, mis oli sama praktiline nii nime kui ka vormi poolest: diivan. See kaunilt vormitud teos – käsitsi õmmeldud lehmanahast istme ja silindrilise polsterdatud padjaga – toetub Aafrika mahagonist platvormile, millel on torukujuline... Terasest jalad– sobis väiksesse korterisse loomulikult.
Kuid just Johnsoni järgmine projekt, kuulus Klaasmaja New Canaanis Connecticutis, mis valmis 1949. aastal, äratas diivanile kõige rohkem tähelepanu. Siin võimaldas teose tagasihoidlik vorm akendest selget vaadet takistamatutele vaadetele. Ütlematagi selge, et sellest sai kiiresti ihaldatud ese. Kallid ja keerulised diivanid toodeti Berliinis väga väikeste partiidena kuni 1964. aastani, mil Knoll tootmise üle võttis (uus diivan maksab umbes 14 000 dollarit). Tegelikult oli just Knoll, mitte Mies, see, kes pani diivanile 1987. aastal nimeks „Barcelona“, kuna see sarnanes silmatorkavalt 1929. aasta Hispaania rahvusvahelise näituse jaoks disainitud Barcelona tooli ja taburetiga.
George Nelsoni poolt Herman Milleri jaoks kujundatud Marshmallow diivan asub Michael Boydi kujundatud Malibu Hillsi kodu lasteaias.
Kas on midagi armsamat kui vahukommi-diivan? Legendi kohaselt mõtles selle imelise idee välja Ameerika tööstusdisainer George Nelson 1950. aastatel. Sel ajal ütles üks plasttootja talle, et nende ettevõte suudab materjalist kettaid stantsida, mis kuumutamisel moodustavad sileda vinüülkatte. Teoreetiliselt võiksid nad luua lihtsa... Metallraam ja seejärel kinnitada sellele 18 „vahukommi“. Kuid see polnud nii lihtne. Lõpuks ei suutnud tootja tellimust täita ja iga padi tuli polsterdada ükshaaval, mis muutis diivani disaini palju keerukamaks kui algne kontseptsioon. Sellest hoolimata sõlmis Herman Miller 1955. aastal diivani tootmiseks lepingu. Pärast üheksa aastat kestnud loiu müügi lõpetasid nad popikooniks saanud toote tootmise. Kolmkümmend aastat hiljem tõid Vitra ja Herman Miller diivani uuesti turule (alates 5285 dollarist).
Prantsuse disainer Michel Ducaroy sai inspiratsiooni oma nüüdseks populaarse diivanikollektsiooni loomiseks ühel hommikul hambaid pestes. Ta selgitas, et tema disainitud alumiiniumist hambapastatuub „volditakse kokku nagu korsten, mõlemast otsast suletud“. Just see lihtne tähelepanek inspireeris tema kõige ikoonilisemat disaini, Togo diivanit. Ligne Roseti toodetud ja müüdav Togo diivan on pehme, lokkis ja põrandat kallistav diivan. Fännide hulka kuuluvad sisekujundaja Kelly Wearstler, muusik Lenny Kravitz, näitleja Colman Domingo ja moeikoon Clara Cornet, kes ütleb, et tema kunstnahast diivan on nii stiilne kui ka lapsesõbralik. Seda saab osta Ligne Rosetist või viimati Design Within Reachist, alates 1930 dollarist.
Seda diivanit nimetatakse sageli „Bellini diivaniks“ selle itaalia looja Mario Bellini järgi. Kuid tasub meeles pidada diivani ametlikku nime (Bellini disainis ju teisi diivaneid). Eelmisel aastal AD-le antud intervjuus ütles ta, et Camaleonda loomiseks „ühendas ta kaks sõna: Camaleonte, mis tähendab kameeleoni, ebatavalist looma, kes suudab oma keskkonnaga kohaneda; ja onda, mis tähendab lainet.“ See ise leiutatud sõna peegeldab diivanisüsteemi lõputut kohanemisvõimet, mille ta 1970. aastal B&B Italiale disainis, kus sfäärilised moodulid olid valmistatud kangaga kaetud polüuretaanist ja ühendatud lihtsate sisseehitatud karabiinidega, et luua lõputuid kombinatsioone, alates mooduldiivanitest ja tugitoolidest kuni tumbade ja lamamistoolideni. Diivani tootmine lõpetati 1979. aastal, kuid viimastel aastatel, kuna sellest on saanud staartoode (see on ilmunud Beastie Boy Mike D, Athena Calderone ja Chrissy Teigeni kodudesse), otsustas B&B Italia taaskäivitada tootmise, kasutades ainult taaskasutatud või taaskasutatavaid materjale. Tänapäeval on see saanud „Blob Sofa“ trendi esindajaks.
1973. aastal disainis Šveitsi disainer Ubald Klug terrassmaastike inspireeritud diivani nimega Terrazza. The New Yorker nimetas seda „kummaliseks“. De Sede toodetud mooduldiivan koosneb seitsmest gradientvärvides nahkpadjast ühiku kohta, mis on asetatud ristkülikukujulisele alusele. Nagu Kelly Wearstler märgib, on alus lõputult pikendatav: „Soovi korral võite valida 50 või 60 jala pikkuse diivani.“ Ta on üks paljudest kaasaegsetest disaineritest, kes on „kummalise“ diivani omaks võtnud. Teiste disainerite hulka kuuluvad Adam Charlap Hyman, Yves Behar ja Mick Jagger, keda pildistati Terrazzal lebamas. See on saadaval de Sede kaudu hinnaga alates 12 170 dollarist.
Tead seda diivanit, mis näeb välja nagu mitu nätsutükki? Diivan, mida enamik inimesi nüüd naljatades „Chiclet-diivaniks“ kutsub, disainis Herman Milleri ettevõttesisene disainer Ray Wilkes 1976. aastal nime all Wilkes Modular Sofa Group. Wilkes kasutas uut masinat, et süstida vormi vahtu, et luua ümmargune diivan, mis seejärel polsterdati Herman Milleri kahesuunaliselt veniva kangaga ja pandi moodulitena kokku, moodustades tooli või kolmekohalise diivani. Pärast disaini hiljutist populaarsuse hüpet on Herman Miller diivani taas turule toonud hinnaga alates 2295 dollarist ning sellel on USB-laadimispordid ja uued Maharami kaubamärgiga polsterdusvalikud.
Täpselt 50 aastat tagasi disainis Hans Hopfer Roche Bobois'le diivani Lounge. Modulaarne istmesüsteem koosneb kolmest lihtsast polsterdatud elemendist, mida saab kombineerida või virnastada lõputuks hulgaks võimalikeks konfiguratsioonideks: tugitool, diivan, voodi või isegi – kui soovite – terve elutuba. Lihtsate ristkülikukujuliste moodulite komplektist koosnev diivan teenis kiiresti meeldejäävama hüüdnime „Mahjong-diivan“, mis viitab Hiina mahjong-mängule. Aastate jooksul müüb Roche Bobois diivanit endiselt ja see on ilmunud lugematutes kodudes (hiljuti märkasime ühte Bretman Rocki ajakirjas Open Door), mille padjad on polsterdatud selliste kaubamärkide kangastega nagu Kenzo, Missoni Home ja Jean Paul Gaultier.
Florence Knoll on tihti öelnud, et ta disainis mööblit ainult siis, kui „töö nõudis mööblieset ja seda polnud“. Need tükid olid „kohatäited, mida keegi teine ei tahtnud valmistada“. Nii oli ka selle 1954. aastal disainitud diivaniga, millest sai koheselt tema loomingus ikooniline ja sümboolne teos oma paljastatud terasraami ja jalgade ning ülimalt eritellimusel valmistatud püstise istmega, mis oli omamoodi austusavaldus tema mentorile Ludwig Mies van der Rohele. Kuigi seda on lugematu arv kordi kopeeritud, on vähestel õnnestunud originaali täiuslikke proportsioone ja meisterlikkust saavutada. Saadaval aadressil dwr.com alates 9723 dollarist.
AD100 RP Milleri Rodman Primack ja tema abikaasa Rudy Weissenberg oma Mehhiko kodus, kus on Tobia ja Afra Scarpa disainitud Soriana mööbel.
Kuulsad disainid sünnivad sageli väljakutsest. 1969. aasta novembris said Tobia ja Afra Scarpa mööblitootja Cesare Cassinalt kiireloomulise kõne: kas Itaalia arhitekt (Carlo isa oli samuti kuulus arhitekt) ja tema naine suudaksid jaanuarikuises Kölni messil täiesti uue diivani disainida? Scarpad tulid välja Soriana diivaniga, mis on nahaga mähitud polüuretaanvahust plokk, mida hoiab keskelt koos läikiv metallriba. „Nahkkate ei tohiks olla pingul,“ selgitas Scarpa hiljem. „Selle asemel peaks see välja nägema nagu pehme, volditud kangas, mis on volditud ümber pehme massi ja mida hoiab paigal omamoodi hiiglaslik metallvedru.“ Diivani tootmine lõpetati 1982. aastal, kuid kuna disainerid ja maitsekujundajad nagu Kelly Wearstler (ta armastab neid diivaneid!) ja Rodman Primark hakkasid nõudma retroilmet, otsustas Cassina selle disaini selle aasta alguses tagasi tuua.
Kujutage ette, et kujundate diivani oma kunstikollektsiooni ümber. See inspireeris Vladimir Kaganit looma võib-olla oma kuulsaima teose, serpentiindiivani. Olid 1950. aastad ja tema kliendid kogusid abstraktseid ekspressionistlikke maale, mis paljastasid turulünga, mida Manhattanil tegutsev mööblidisainer nägi: diivan kunsti vaatamiseks. „Me kõik ei pea istuma nagu linnud telefoniliinidel,“ ütles ta. Selle vajaduse täitmiseks disainis ta lainetava diivani ratastega, et hõlbustada liikumist. Tänapäeval on Holly Hunti kaudu saadaval standardne 3,3 meetri pikkune diivan, kuid enamik Kagani kliente (nagu teda inspireerinud Manhattani kuulsused) eelistavad seda eritellimusel valmistada.
Olgu, see on natuke keeruline küsimus. Lugu algab Salvador Dalí 1935. aasta akvarelliga, millel sürrealistlik kunstnik kujutas näitlejanna Mae Westi suud diivanina – mööbliese, mis oli nii provokatiivne, et Briti kunstipatroon Edward James palus tal ka ühe kujundada. Samal ajal, kui Dalí neid teoseid Jamesile lõi, lõi Pariisi sisekujundaja Jean-Michel Frank moedisainer Elsa Schiaparellile oma teost – huulte kujulist diivanit. Ideed vaadati 1930. aastatel mitu korda uuesti läbi, iga kord veidi erinevalt, ja see sai inspiratsiooniks Itaalia disainerile Franco Audritole Studio 65-st, kes oli just 1970. aastal saanud tellimuse kujundada Milano spordikeskus. Audrito tegi koostööd poroloonmööbli uuendaja Guframiga, et luua nüüdseks ikooniline multifilmdiivan nimega Marilyn (nüüd Bocca), mis on inspireeritud punaste huultega staari ja huulepulka armastava jõusaali omaniku Marilyn Garroschi järgi. Gufram teeb diivanit endiselt erinevates värvides, sealhulgas ühe huulerõngaga!
1968. aastal hakkas Itaalia arhitekt Cini Boeri katsetama lihtsast vormitud polüuretaanmaterjalist istmetega, mida sai mähkida eemaldatavatesse katetesse, nagu tema laste magamiskotte. Nn Stripsi kollektsioon, mis sai nime oma kergesti eemaldatava disaini järgi, oli sama praktiline kui kunagi varem: „Kest sai eemaldada, pesta, tagasi panna, tagasi selga panna ja seejärel lukuga kinni tõmmata nagu polüuretaanist kleiti,“ kirjutas ta 1974. aastal. Need moodultoolid, diivanid ja voodid, mis näevad välja nagu ehitusplokid, mis on riietatud sulejopedesse, debüteeris ametlikult 1971. aastal Itaalia tootja Arflexi poolt (nad toodavad Stripe tänaseni, diivanite hinnad algavad 8150 dollarist). Tänapäeval, kui 70ndate moodulistmete trend jätkuvalt kasvab, vannuvad disainimõtted kogu maailmas oma truudust. Kuulsa arhitekti Frank Gehryl on oma Santa Monicas kodus mõned Stripi tükid ja AD100 talent Charles de Lisle kasutas rohelisi Stripe oma Californias asuva Sea Ranch Lodge'i renoveerimisel. Arflexist saab osta uue hinnaga alates 8150 dollarist või kui veab, leiab 1stDibsist kasutatud toote veidi odavamalt.
1960. aastate lõpus üritas Prantsusmaa oma nõrku disainitööstust taaselustada, kui ettevõttel tekkis geniaalne idee: president Georges Pompidou korterite elav uuskujundamine Élysée palees, mille autor oli noor prantsuse talent Pierre Paulin. Paulini ebamaises ruumides oli paar silmapaistvat teost: skulpturaalsed diivanid ja tugitoolid, mis olid vormitud vahtplastist ja nahast puitribadest. Kuigi istmed olid külastavate kõrgete külaliste seas kindlasti populaarsed, ei saavutanud enamikule Élysées' nime all tuntud kollektsioon kultuslikku järgijaskonda enne, kui see 2000. aastate alguses New Yorgi Demisch Dananti galeriis ilmus. „Inimesed teadsid Paulinist, aga nad ei teadnud Prantsuse loomingust,“ selgitab Suzanne Demisch. „Isegi siis oli neid raske leida.“ Couture'i disainer Nicolas Ghesquière haaras esimesed turule tulnud teosed. Kuigi neid haruldasi originaale, mida Prantsuse tootja Alpha lühikest aega tootis, kuid mille tootmine lõpetati umbes 1973. aastal, on raske leida, pakub New Yorgi Ralph Pucci galerii nüüd kordustrükitud versiooni. Samal ajal, soodsama variandi saamiseks vaadake Paulini versiooni kõrvitsast, mille ta lõi 2007. aastal Prantsuse tootja Ligne Roset jaoks.
Kui Kanye West on ühe asja selgeks teinud, siis on see tema armastus Jean Royère'i vastu, eriti prantsuse disaineri nüüdseks kuulsa Polar Bear diivani vastu. (Ta rääkis AD-le, et müüs oma Maybachi, et seda endale lubada.) Mis on selle armastatud elutoa taga peituv lugu? 1947. aastal, kui Royère oma ema Pariisi korterit renoveeris, paigaldas ta ümmarguse diivani nimega Boule, mis oli kaetud pehme sametiga, mis hiljem inspireeris disaini võluvat hüüdnime Ours Polaire – „Valge Karu“. Kui Royère selle Art et Industrie messil „La Résidence Française“ esitles, oli kogu Pariis jahmunud. Kuid tellimused hakkasid peagi sisse voolama. Prantsuse välisministri büroo Helsingis tellis kaks tooli; Iraani šahh ostis ka mitu tooli oma tütre Shahnazi kodu söögitoa ja baari jaoks Teheranis.
Prantsuse kunstikaupmees Patrick Seguin, kes avaldas koos Jacques Lacoste'iga kaks Royère'i käsitlevat raamatut, hindab, et jääkarude teoseid on alles umbes 150. Nende haruldus peegeldub ka hüppeliselt tõusvates hindades: tänapäeval maksab komplekt (kaks tugitooli ja diivan) umbes miljon dollarit; ainuüksi diivan maksab 600 000 dollarit. Alates 2000. aastate algusest on need kujundused aga jõudnud kuulsuste elutubadesse, alates Larry Gagosianist kuni Ellen DeGenereseni. Tänapäeval, tänu äsja loodud Maison Royère'ile, pole järelturg enam ainus võimalus. Arvustatud kordustrükke saab tellida.
© 2025 Condé Nast. Kõik õigused kaitstud. Jaemüüjatega sõlmitud partnerlussuhete kaudu võib Architectural Digest teenida protsendi meie saidi kaudu ostetud toodete müügist. Sellel saidil olevat materjali ei tohi Condé Nasti eelneva kirjaliku loata paljundada, levitada, edastada, vahemällu salvestada ega muul viisil kasutada. Reklaamivalikud